EHKAS –  Eesti hobuse eest

Värvused

Eesti hobuse värvused

Eesti hobune on üks värvusterikkamaid tõuge kogu maailmas. Selline geneetiline ja väljapaistev värvuslik kirevus on kujunenud ajapikku. Kuigi eesti hobuse päritolu ei ole tänini üheselt välja selgitatud on varastest ülestähendustest võimalik välja lugeda, et siinsetel aladel liikunud hobuste põhivärvus oli tume ning värvusi tuli juurde sedamööda, kuidas võõrtõud oma vähemat või suuremat pärandit siia maha jätsid.

EESTI HOBUSE PÄRITOLU

Eesti hobuse päritolu ei ole tänini üheselt selge, niisamuti nagu ei ole lõplikult selge eestlaste endi päritolu. Vanimad luuleiud tõendavad, et hobune oli Eesti aladel olemas juba nii vara kui 7000 e.m.a. Need luuleiud kuuluvad ulukhobustele. Osa teoreetikutest on samas väitnud, et hobused tõid ratsaloomadena kaasa ida poolt Läänemere kallastele rännanud soome – ugri rahvad ajajärgul 5000 – 1800 e.m.a. Sellel teoorial on siiski vasturääkivusi. Esimesed hobuste ratsaloomadena kasutamise tõendid maailmas pärinevad erinevatel andmetel ajajärgust 6000 – 4500 e.m.a, mistõttu võib kahtluse alla seada, et samal ajal juba siia ratsa rännati. Koduhobuse luid on Eesti aladelt seejuures leitud alates ajajärgust 1000 e.m.a.

Senised leiud viitavad vaid ulukhobustele, kellede arvukus peale teist aastatuhandet enne meie aega seni teadmata põhjusel järsult vähenes.

Praeguseks usuvad paljud, et tänase eesti hobuse eellasteks on põhja metsahobused ning need võisid seguneda ida poolt kaasa toodud kodustatud hobustega.

EESTI HOBUSE ALGUPÄRANE VÄRVUS

Vanemad ülestähendused kirjeldavad eesti hobuse värvust kõrvi, musta või hiirjana ning valdavalt juttselgsena. Kirjeldatud on ka võiku juttselgset hobust. Kirjeldatud värvused on omased ulukhobustele. Siinjuures tuleb märkida, et üheks eellaseks peetav tarpan oli valdavalt tume hiirjas ehk põhivärvuselt must hobune. Samas Kaug-Idas domineerivad kõrvid ja võigud juttselgsed hobused. Valgeid märgiseid neil hobustel praktiliselt ei esinenud või olid need väga väikesed. Kahjuks puuduvad ülestähendused võimalike heledamate ja tumedamate varjundite kohta kehal. Võrdlused põdraga aga annavad alust oletada, et esines heledamate mokkade ja kõhualusega hobuseid. Samale viitab värvusnimetus tuhkur. Seegi on omane Kaug – Ida hobustele. Tarpanitel vastupidiselt esines vaid ühtlaselt tumedam pea ja jalad.

Eber-Els Rusi_0126
Harilik kõrb. Kõrb värvus on olnud eesti hobusele alati omane. foto: A.Ruus

gvwqtysk4d1fab27bf81f-1
Must täkk Are (i. Aabram ei. Edkar).

HIIRJAS NAGU METSHOBUNE

Tänapäevaks on hobuste värvusgeneetika teinud olulisi edusamme ning täpselt on määratud paljude värvust mõjutavate ja esile kutsuvate geenide asukoht ning järjestus DNA-l. Selliselt on teada ja võimalik DNA testimise abil määrata kindlaks nn. punasefaktori ja aguutigeeni esinemine aga ka kollaste, hõbedaste, hallide värvuste ja ka mõnede valgete märgiste tekitajad. Hiirjas värvus on olnud teadlastele mõnevõrra suuremaks pähkliks. Praeguseks on teada vaid, et tegu on kas ühe geeni (või mõnede arvates ka geenide rühmaga), mis avaldab nn. värvust lahjendavat mõju nii punasele kui mustale karvkattele. Samuti on suudetud tuvastada DNA lõik millel see tekitaja (või tekitajad) asetseb, kuid täpse asukoha väljahõikamiseni ei ole keegi veel jõudnud, kuigi õhus on juba mõnda aega see kohe – kohe. Hiirugeen on iseäranis omane metsikutele hobustele nagu tarpan ja prezewalski hobune. Mõistmaks nende pealtnäha erinevate värvuste samast päritolu, tuleb mõista hiirjageeni mõju erineva värvusega karvkattele. Musta karvkatte „lahjendab“ see geen hallikaks või pleekinult pruuniks, jättes pea ja jalad tumedaks. Lahutamatuks osaks on juttselgsus, mis jookseb läbi laka ning sabajuure. Ebaühtlaselt esineb muid tumedaid märgiseid nagu õlaristid, sebroidsed vöödid jalgadel ning mustad märgised otsmikul (cow webbing). Kõrvi põhivärvusega hobustel lahjendub kehavärvus pruunist kuni kollaseni. Täpselt samamoodi esineb juttselgsus ja muud tumedamad märgised. Raudjatel hobustel on hiirjageeni kõige raskem märgata. Keha värvus muutub veidi heledamaks, pea ja jalad säilitavad algse värvuse. Jutt aga on tavaliselt pruun, mitte must. Juttselgsust võib esineda ka hobustel, kel hiirjageeni ei ole. Samas hiirjal hobusel on alati jutt seljas ning üheks eristavaks tunnuseks on ka veidi tumedam pea ning jalad, mida nn. valehiirjatel ei esine. Mitte hiirjate hobuste seljajutt lõpeb seljal ning ei jookse läbi saba.

Varased kirjeldused, aga ka hilisemad kanded tõuraamatus viitavad selgelt selle, et hiirjas värvus on olnud eesti hobuse puhul tavaline kui mitte öelda üldine. Raskeks teeb nende hobuste eristamise muudest asjaolu, et eesti keeles on eraldiseisev nimetus olemas vaid mustapõhisele hiirjale hobusele. Kõrvid ja nn. ulukvõigud hobused liigitatakse tänini muude värvuste alla.

Kindlalt saab väita, et hiirjad hobused on eesti tõus ka tänasel hetkel olemas. Täpset protsenti ei ole võimalik öelda seni, kuni tekib võimalus geneetiliseks testimiseks. Hetkel on kõik juttselgsed kõrvid ja ka ulukvõigud enamasti kirjeldatud tõuraamatus kui tavalisi kõrbe või võike hobuseid ning uuemal ajal on kahjuks lakatud märkimast juttselgsuse ja muude märgiste olemasolu. Vanemad tõuraamatu kanded on tihti täpsemad, sisaldades hobuse kirjelduses eraldi märkusi juttselgsuse ning vahel ka tumedama pea või muude iseloomulike omaduste kohta.

Seoses uute geneetiliste avastuste ja juba praegu kaudse testimise võimalusega on tekkinud uued täpsed võimalused lisaks värvuste fenotüübile leida ka täpne genotüübiilne vaste. Sellega seoses tekivad kindlasti ka uued värvuste nimetused eesti keelde nagu näiteks kõrbhiirjas, punahiirjas ja juba praegu mõnel pool kasutuses olev ulukvõik ehk põdravõik.

970829_570753519630651_123879902_n
Hiirjas täkk Voore Astron (i. Apollo ei. Ando). Tema vesihall keha värvus, läbi saba jooksev jutt ning hästi nähtavad sebroidsed vöödid jalgadel on omased hiirjatele hobustele. Foto: K-K. Nigesen

IMG_7977
Voore Ameel (i. Apollo, ei. Ando) on näha hästi väljendunud hiirjageeni mõju kõrvil hobusel. Keha värvus on lahjendatud kollakaks, pea ja jalad on tumedamad, seljalt läbi saba jookseb jutt ning jalgadel on näha tugevad sebroidsed vöödid.

pilt 5_Voore Anett_0034
Voore Anet (i. Aku ei. Tiktor) on hästi ära tuntavate tunnustega punahiirjas hobune. Tema raudjas põhivärvus on kehal lahjendatud roosakaks, pea ja jalad on tumedamad, seljalt läbi saba jookseb tugev jutt ning jalgadel on hästi näha sebroidsed vöödid.

image001
Ulukvõik hobune Aura. Selgelt väljendunud kehavärvuse lahjendumine kollaseks ning sebroidsed märgised.

HALLI VÄRVUSE VÕIDUKÄIK

Ajas edasi minnes ilmub järgmisena kirjeldustesse hall värvus. Täpset hallide hobuste tekke aega ei ole võimalik praegu avalikuks tulnud materjalide põhjal öelda. Kindlasti ei ole tegu algupärase värvusega. Ei põhja – metsahobustel ega ka teistel võimalikel eesti hobuste eellastel seda värvust ei esinenud.

Hall värvus erineb kõigist teistest. Tegu ei ole värvuspigmendi või selle lahjendajaga, vaid teguriga, mis looma vananedes lagundab karvas seal olemasoleva värvipigmendi. Hobune muutub alates pea piirkonnast järkjärgult heledamaks, kuni on täiesti valge. Naha pigment jääb alles. Tekitaja on dominantne ehk geeni tugev alleel, mistõttu halli hobuse üks vanematest peab olema hall ning varjatult seda geeni edasi kanda võimalik ei ole.

Halli värvust võisid esmalt eesti tõus tutvustada ristisõdijatega siia saabunud hobused. Kuigi nende mõju üle eesti hobusele või üldse nende kasutamise kohta on arvamused vastakad, on siiski väga tõenäoline, et just sealt esimesed hallid hobused sündisid. Ajaks, mil Uue – Löwe kasvanuses kasutati orlovi ning araabia põlvnemisega täkkusid oli hall värvus tõus juba olemas. Viimasena lisasid hallide hobuste osakaalu araabia tõugu täkud, mida tõu parandamiseks kasutada lubati.

hall__Anakee 720E_6019

Eaga karvadest pigmendi kaotanud ja lumivalgeks muutunud hall täkk Anakee (i. Anti ei. Posol ox).  Suur osa tema järglastest on raudjad, kuid hallide osakaal on umbes pool, mida ütleb ka geneetiline tõenäosus halli hobuse puhul, kellel on vaid üks geeni tugev alleel. Varjatult annab ta aga edasi hõbegeeni, mida nii raudjas kui hall värvus on varjanud.

KOLLANE ON MARSSINUD VÕIDULE

Kollasegeeni tutvustasid eesti tõus Uue –Löwe kasvanduses kasutatud importtäkud. Uue-Löwe kasvanduse täkkude suurimaks päranduseks seda ilmselt lugeda saabki. Uudse värvusena on see kasvatajaid paelunud ning sellega on värvus levinud ning praeguseks omandanud juba murettekitavalt suure osakaalu. Probleem seisneb selles, et kollasegeenil on homosügootsuse korral tugevam pingmenti lahjendav mõju, mistõttu kaotab hobune pigmendi ka nahalt ning silma iirisest. Topeltalleeliga ehk kollasegeeni suhtes homosügootseid hobuseid kutsutakse rahvakeeli albiinodeks või sinisilmadeks. Ametlik nimetus on neil valkjaskollane. Kuigi säärase värvuse ilu üle otsustamine on puhtalt maitse asi, esineb neil tihti ülitundlikkust päikesevalguse suhtes. Samas ei ole see tänapäeval tallis peetavate tarbehobuste puhul küll oluliseks probleemiks. Küll aga ei anta praeguste reeglite kohaselt valkjaskollastele täkkudele tunnustust. Juhul kui kollane värvus oleks soositud, võiks seda pidada aegunud mõtteviisiks, sest valkjaskollane täkk annaks igal juhul kollasegeeniga järglase ning tema muudele eksterjööriomadustele värvus mitte mingisugust mõju ei avalda. Küll aga võib selliste täkkude mittetunnustamine olla hea hetkest, mil otsustatakse, et kollane värvus on muutnud tõus liialt sagedalt esinevaks.

Segadust tõi kollasegeen ka värvuste nimetuste osas. Kui raudja hobuse keha muudab see geen kollaseks ning tema laka valgeks, siis kõrvi hobuse keha muutub samuti kollaseks, kuid lakk ja saba jäävad mustaks. Välimuselt on need hobused väga sarnased ulukvõigule, kuigi neil ei ole juttselgsust ega muid primitiivseid märgiseid. Nii ongi juhtunud, et eesti keeles on endiselt neil kahel värvusel üks ja sama nimi ning ka kasvatajatel on tihti raske mõista, millega on tegu.

Musta hobuse puhul on mõju vähene, see väljendub ahkmusta värvusena. Musta, aga ka võigu või kollase hobuse silma iiris võib olla heledam kui ilma kollasegeenita hobusel, mis on üheks tunnuseks, mille abil neid hobuseid tavalistest mustadest eristada saab.

Kasvatajale võib üllatusena sündida kahel mustal hobusel ka näiteks kollane varss. Kollasegeeni lai levik on toonud kaasa selle, et see esineb tihti üheaegselt teiste värvust lahjendavate geenidega ning tulemuseks on värvused, milledel eesti keeles puudub sootuks nimi. Väga huvitav ning palju vaheldust pakkuv olukord. Jätkuva kollase värvuse soosimise korral võib aga kollane katta paljud teised värvused ning sellega eesti hobuste värvuse mitmekesisust vähendada. Täna on sellele juba osatud tähelepanu pöörata ning kasvatajate teadlikkus ka tõusnud.

p4hWliCq-8epHOfCr7L6tb9Dbvs46cbkKheiEez0yIU,-oDYs6a-PQqxmqmV1lCQdc5FGhdhOzYRvvADZmZyTFM,RYbbP1x3xcPLL9bZSyc6yq1K1qEgRDiwcK7WFTWyzYA
Uue-Löwe importtäkkude suurimaks päranduseks on „kollane“ värvusgeen. Täkk Rool (i. Rannik ei. Aku) on klassikaline kollane ehk palomino. Foto: K-K.Nigesen.

fjyjermb4ddf9a02f3553
Täku Raket (i. Rannik ei. Rosett) värvuses on näha hästi kollasegeeni lahejndav mõju kõrvile põhivärvusele. Värvust nimetatakse võiguks. Foto: I. Randlaht

albiino-1.
Kui hobune saab kaasa kollasegeeni mõlemalt vanemalt, lahjendub tema pigment nahal, karvadel ja silmas pea täielikult. Ametlikult valkjaskollaseks nimetatav ja rahvasuus albiino nime kandvate hobuste värvuslik varjund võib siiski olla erinev, sõltuvalt hobuse põhivärvusest. Inglise keeles on ka kasutusel erinevad nimetused nagu cremello (raudjas põhivärvus) , perlino (kõrb põhivärvus) ja mokey cream  või black cream (must põhivärvus).

KIMMEL

Kimleid hobuseid esineb eesti tõus võrdlemisi harva. Seda värvust iseloomustab põhivärvuse segatus hallide karvadega. Kusjuures hobuse pea on tema põhivärvusega. Soome keeles on värvuse nimetuski “päistärikko”, mis kirjeldab hästi seda, et hobuse pea on muust kehast erinev. Seda värvust iseloomustab ka suur erinevus aastaaegade lõikes. Nii võib olla hobune talvel ühevärviline, peaaegu oma kimligeeni üldse mitte reetev ja suvel tõeline moorapea. Moorapea on ka üks nimetus, mida on kimlite hobuste kirjeldamiseks kasutataud. Eesti hobuste seas esineb aegajalt nii musti kimleid, kõrbkimleid kui ka raudjaskimleid ehk maasikakarva hobuseid. Üsna sagedasti esineb muid halliseguseid värvusvariante, mis aga ei ole siiski tõelised kimlid.

Kimmel värvus on olnud tõus pikka aega. Täpset päritolu ei ole dokumenteerituna võimaik tuvastada. On võimalik, et esimesed kimlid hobused sündisid sarnaselt hallidele nn. rüütlihobuste järeltuijatena. Ristisõdijate ratsude hulgas oli ka külmaverelisi raskeveotõugu hobuseid, millede hulgas on kimmel väga tavaline. Hilisemal ajal on kindlasti lisandunud kimligeeni tänu ardennide kasutamisele eesti tõu parandamises.

pilt 10_Röövel_foto Imre Lumiste.
Röövel (i. Rokkar ei. Tuki ) on must kimmel ehk must moorapea. See on eesti hobuste hulgas üks haruldasemaid värvusi. Selle värvusega hobused põlvnevad kõik Hiiumaa hobustest.

HÕBE ON MOEVÄRV

Hõbegeen on hobuste värvusgeneetika üks uusimaid avastusi. Eelnevalt kirjeldamata genotüübi tõttu, olid seni kõik seda geeni kandvad hobused kirjeldatud välimiku sarnasuse põhjal muude värvuste järgi. Eesti keeles on olemas lausa eriline värvusnimetus “kärla sinine”, mis tänapäeva ametlikus kõnepruugis vastab hõbemustale hobusele.

Hõbegeen mõjub lahjendavalt vaid mustale karvkattele ning seda tugevamalt, mida pikem on karv. Kõige enam alluvad värvuse lahjendamisele jõhvkarvad. Raudjad hobused seevastu võivad hõbegeeni sootuks varjatult edasi kanda.

Kuigi hõbegeeni kirjeldati alles hiljuti on võimalik iseloomulike välimikukirjelduste järgi ajas tagasi minna ning geeni tõenäolist sisenemist eesti tõusse tuvastada. Parimaks kandidaadiks on soome hobune. Soome hobuses on hõbegeen levinud, kuid tänu raudja värvuse süstemaatilisele soosimisele, ei paista ta kuigi tihti välja. Hõbekõrb hobune on soome tõus siiski tavaline.

Eestisse imporditud soome tõugu täkkudest oli Taru 149E nii kirjelduste kui ka Voldemar Luhti joonistuse järgi suure tõenäosusega hõbekõrb. Tõuraamatus on teda kirjeldatud kui raudjat hobust, kel on saba ja lakk valkjad. Samamoodi on kirjeldatud ka täkku Vuhti 136 E.

Kuna värvust ei suudetud eraldiseisvana kirjeldada ning tema pärandumine oli tundmatu, ei osatud selle värvuse esinemist ennemalt teadliku valikuga suurendada. Praegu on see võimalus olemas ning seda ka usinalt kasutatakse. Hõbegeeni olemasolu on võimalik tuvastada ka lihtsa geenitesti põhjal, milleks pole tarvis muud kui jõhvkarvad koos nääpsuga välja tõmmata ning laborisse saata.

Rokkar-5
“Kärla sinine# ehk hõbemust täkk Rokkar ( i. Romm ei. Tuljak).

1907987_1081231095239923_3697939819820682621_n-1
Hõbekõrb mära Muuksi Ralla (i. Rob Roy ei. Vihur) on hea näide hõbegeeni mõjust kõrvile põhivärvusele. Must pigment, eriti pikkadel jõhvkarvadel lahjendub hõbedaseks. Foto: H. Hanso

VALGED MÄRGISED KUI PATT

Olenemata sellest, et suurem osa eesti hobuse värvuste rikkusest on varasem või hilisem import, on nad tõus teretulnud ja lubatud. Erinev on aga valgete märgiste (va. kimmel) saatus. See samuti võõrveresusega tõugu sisenenud välimiku omadus on endiselt taunitud. Päris lubamatud on valged märgised kehal. Valgete märgiste esinemine suurenes sedamööda, kuidas võõrast verd kasutati. Suurema tõuke andsid kindlasti soome tõugu hobused, kelledel suured laugud ja valged jalad on tavaline ja levinud.

Kirjusid hobuseid seni eesti tõus esineda ei tohiks. Erandiks on sabino muster, ehk halliseguste piirkondade esinemine laiguti. Neid hobuseid kirjeldatakse tõuraamatus kui kimmel raudjaid, kimmelkõrbe või kimmel musti.

Põhjendus suurte valgete märgiste taunimiseks peitub algupärase tõu tiitli säilimises. Olenemata kõigist mõjutustest on eesti hobuses säilinud tema metsikutele eellastele omane välimik selle suures osas. Valged märgised aga ei kuulunud metshobuste värvuse juure. Sinna ei kuulunud muidugi ka ei kollased, hallid ega hõbedased varjundid. Seetõttu on arvatavasti aja küsimus, mil hakatakse kahtlema sellise piirangu mõtekuses, kuivõrd paratamatult värvused on üks eesti hobuse populaarsuse kergitajaid. Igaühel on seejuures võimalus valida, kas tahab metshobusele sarnast märgisteta hiirjat hobust või põlvikutega hõbemusta hobust. Ühed kaunid mõlemad. Eesti hobuse rikkuseks tänases päevas on tema värvuste hulk ja selle üle saab vaid uhke olla.