Alljärgnev dokument on koostatud teavitusmaterjalina eesti tõugu hobuste omanikele ja kasvatajatele seoses levivate valeväidete ja tahtlikult levitatava väärteabega. Dokumendis on ära toodud väited ja neile teabenõude korras antud vastused vastutavast ametkonnast.
Väide 1. Väidetakse, et EHKAS-e registrisse kantud varssade puhul ei ole tegemist enam ohustatud tõugu loomadega, mistõttu on tulevikus omanikul võimatu nende hobuste pealt taotleda PRIA ohustaud tõugu looma toetust.
Väide 2. Väidetakse, et oma eesti hobuste andmete üleviimisega EHKAS-e registrisse pole tegemist enam eesti tõugu hobustega.
Väide 3. Väidetakse, et EHKAS-e tegevusluba lõpetatakse lähiajal.
Vastus Veterinaar- ja Toiduametilt Olev Kaldalt peadirektori asetäitjalt (vastuskiri nr. 17.1-1/9122-1) :
Eesti tõugu hobuste tõuraamatu pidamiseks on tegevusload väljastatud nii Eesti
Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) kui Eesti Tõugu Hobuse Kasvatajate ja Aretajate Seltsile (EHKAS). Eesti tõugu hobuste tõuraamatu puhul on originaaltõuraamatu pidajaks EHS ning paralleeltõuraamatu pidajaks EHKAS.
Euroopa Komisjoni 11 juuni 1992 otsuse (92/353/EMÜ) lisa punkti 2b kohaselt peab
tõuraamatut pidav organisatsioon, kui ta ei ole originaaltõuraamatut pidav organisatsioon, järgima originaaltõuraamatut pidava organisatsiooni või ühingu sätestatud põhimõtetteid. Nii originaaltõuraamatusse kui paralleeltõuraamatusse kandmisel peavad loomad põlvnemise osas vastama samadele tõuraamatusse kandmise tingimustele. Seega on nii originaaltõuraamatusse kui paralleeltõuraamatusse sünnijärgselt registreeritud varsad puhtatõulised eesti tõugu hobused.
Põllumajandusministri 08.12.2005 määrusega nr 118 kehtestatud ohustatud tõugu loomade loetellu on teiste seas kantud hobuse tõug „eesti hobune“, mis hõlmab kogu puhtatõuliste eesti tõugu hobuste populatsiooni, olenemata sellest, kes peab selle tõu tõuraamatut. Samuti ei ole ohustatud tõugu looma pidamise toetuse aluseks kuulumine ühe kindla ühingu poolt peetavasse tõuraamtusse, vaid kuulumine eesti tõugu hobuste tõuraamatu põhiossa. Seega ei ole alust väitel, et EHKASi tõuraamatusse kuuluvad loomad pole toetuskõlbulikud. Juhime tähelepanu ka asjaolule, et Euroopa Komisjoni 11.juuni 1992 otsuse 92/354/EMÜ artikkel 1 kohaselt peab originaaltõuraamatut pidav organisatsioon või ühing tagama tiheda koostöö sama tõutõuraamatuid või tõuraamatu osasid pidavate organisatsioonide või ühingutega, eelkõige vaidluste vältimiseks.
AÜ tegevusloa võib kehtetuks tunnistada majandustegevuse seadusele § 37 lõikes 2 toodud juhtudel, milleks muuhulgas on tegevusloa kontrolliesemesse kuuluva majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse oluline rikkumine; tegevusloaga lubatud tegevusega avalikule korrale tekkiv oluline kahju või oht; tegevusloa kõrvaltingimuseks seatud ning asjaomasel tegevusalal tegevusloa kehtivuse eelduseks oleva äramuutva tingimuse tekkimine; üldhuviteenuse osutamisest loobumise teade.
Käesoleval hetkel ei ole tuvastatud ühtegi neist tingimustest, mille alusel võiks EHKAS tegevusloa kehtetuks tunnistada.
Aretusühing on vabatahtlikkuse alusel tegutsev organisatsioon ja kui sama tõu kohta peetakse mitut tõuraamatut või sobib loom kandmiseks mitmesse tõuraamatusse, on loomaomanikul õigus valida, millise tegevusloaga aretusühingu tõuraamatusse ta oma loomad kanda soovib. Kui omanik on avaldanud soovi hobuste kandmiseks ühest tõuraamatust teise, tuleb see rahuldada ning anda hobuse andmete haldamine üle teisele aretusühingule. Hobuse kandmiseks ühest tõuraamatust teise esitab loomaomanik allkirjastatud taotluse koos loomade, keda soovitakse teise tõuraamatusse kanda, nimekirjaga.
Väide 4. Ühe omaniku samas karjas olevate loomade osas ei saa järgida kahe erineva ühingu aretusprogrammi.
Vastus Maaeluministeeriumilt Martin Minjajevilt toiduohutuse osakonna juhatajalt (vastuskiri nr7.2-4/5912-1):
1. Euroopa Komisjoni 11. juuni 1992 otsus nr 92/353/EMÜ, milles sätestatakse registreeritud hobuslaste tõuraamatuid pidavate või asutavate organisatsioonide ja ühingute tunnustamise kriteeriumid, lisa punkt 2b sätestab, et tõuraamatut pidav organisatsioon, kui ta ei ole originaaltõuraamatut pidav organisatsioon, peab järgima originaaltõuraamatut pidava organisatsiooni või ühingu sätestatud põhimõtteid. Väide „Kuigi paralleeltõuraamat peab järgima originaaltõuraamatu põhimõtteid, ei saa ühe omaniku samas karjas olevate loomade osas järgida kahe erineva ühingu aretusprogrammi. Kui loomapidaja on otsustanud osaleda ühe või teise aretusühingu aretusprogrammi elluviimises, tuleb seda programmi järgida kõikide loomade puhul.“ saab õigusaktidele tugineda vaid selles osas, mis ütleb, et paralleeltõuraamat peab järgima originaaltõuraamatu põhimõtteid. Väite teine pool ei põhine õigusaktidele.
2. Esimeses punktis mainitud väide samas karjas olevate loomade seose kohta ühe või teise aretusprogrammiga ei ole õigusaktidega reguleeritud, seega ei saa järgneda juriidilisi või majanduslikke tagajärgi hobuse omaniku või aretusühingu jaoks.