GENEETIKA
Geneetika ehk teisi sõnu pärilikkusteadus kirjeldab elusolendite tunnuste kujunemist. Geneetika kui teadus sai alguse juba 19. sajandil Mendeli pärilikkuse seaduste avalikustamisega. Tänasel päeval on need teadmised arenenud äärmiselt keerulisele tasemele ja geenide uurimise abil suudetakse taastada pärislikkusandmeid tuhandeid aastaid tagasi, aga ka kirjeldada teatud tunnuste teket väga täpselt.
Hobuste aretuses on geeniteadusel mitmeid rolle. Palju uuritakse teatud haiguste soodumuse pärilikkust. Üks kõige enam uuritud ja paremini kirjeldatud on hobuste värvusgeneetika. Enamus hobuste värvustunnuste teke on geeni tasandil teada ja üsna lihtsalt tõlgendatav. Teavet selle kohta leiab rohkesti ning kõiki DNAl leitud ja kirjeldatud värvustekitaja geene on võimalik ka lihtsalt laboris avaliku teenuse läbi testida. Kuigi värvus ei ole aretuses primaarne, näitab selle väga ulatuslik uurimine, et see on oluline.
Hobuste aretuses on geeniteadusel mitmeid rolle. Palju uuritakse teatud haiguste soodumuse pärilikkust. Üks kõige enam uuritud ja paremini kirjeldatud on hobuste värvusgeneetika. Enamus hobuste värvustunnuste teke on geeni tasandil teada ja üsna lihtsalt tõlgendatav. Teavet selle kohta leiab rohkesti ning kõiki DNAl leitud ja kirjeldatud värvustekitaja geene on võimalik ka lihtsalt laboris avaliku teenuse läbi testida. Kuigi värvus ei ole aretuses primaarne, näitab selle väga ulatuslik uurimine, et see on oluline.
Iga hobusehuviline ja kasvataja saab bioloogiatunnis omandatud geneetika algteadmiste põhjal õppida tundma hobuste värvusgeneetikat selliselt, et vallata enamuste värvuste tekke mehanismi, mõista geenide kombineerimisel tekkivaid tulemusi, leida tõenäosust ning mõnel juhul ka põlvnemise järel välistada ja tunnistada värvusgeene.
KOLLASEGEEN ja SELLE AVALDUMINE
Kollasegeeni seletuse näidiseksemplariks võtame täku Teodor, kes on “albiino” ning et ta võib teadmata kombel anda edasi soovimatuid siniseid (vähese pigmendiga) silmi.
Esimeseks täpsustus, et hobustel ei esine ALBINISMI. Värvuse nimetus “albiino” on ebakorrektne ja ei ole kasutusel juba pea kakskümmend aastat ehk ajast, mil värvus on selgelt kirjeldatud geenitasandil. Tegemist on valkjaskollase värvusega (inglise keeles CREMELLO). Selline värvus tekib kui hobune on saanud mõlemalt oma vanemalt niinimetatud kollasegeeni ehk lahjendajageeni (cream). Kollasegeen mõjutab eelkõige punase pigmendiga karva – “lahjendades” selles pigmendi. Karv muutub heledamaks (kollaseks või isegi valgeks). Iseäranis tugev on mõju jõhvkarvadel – nii on kollase hobuse lakk valge, aga võigul hobusel ei juhtu musta lakaga jällegi midagi, sest see ei sisalda punast pigmenti.
Tuleb aga meeles pidada, et hobusel on kaks vanemat ja juhul kui varss on saanud päranduseks sellise geeni alleeli mõlemalt vanemalt toimub pigmendi tugevam lahjendumine. Pigment lahjendub suuresti ka nahalt (jättes selle roosaks) ja silmade sarvkestalt (silm on sinine). See on pigmendi lahjendumine ja mitte pigmendirakkude puudumine nagu see on omane albinismile. Palju lähem on albinismile väga haruldane sünnipärane valge värvus aga seegi pole päriselt albinism.
Teiseks täpsustus, et SINISED silmad ei ole sellise värvusgeneetikaga hobuste puhul iseseisvalt päranduvad, vaid geeni mõju avaldmuse üks tunnus! Selline hobune on kollasegeenile homosügootne ehk kannab omadust mõlemal geeniaalleelil. See tähendab, et ta pärandab edasi antud omadust esile kutsuva geeni 100% ehk kõigile oma järglastele. Kuid vaid ÜHE ALLEELI! Ühe kollasegeeni alleel avaldub nagu eelnevalt kirjeldatud kas kollase, võigu või ahkusta värvusena. Selleks, et järglane sünniks VALKJASKOLLASENA ja siniste silmadega peab ta saama teise geeni alleeli oma teiselt vanemalt.
See, nagu me kõik teame, on paaride valikuga reguleeritav. Kui antud täkku ei kasutata kollasegeeni kandval märal, siis ei sünni ka MITTE ÜHTEGI valkjaskollast järglast.
Küll aga on võimalik teadlikul kasvatajal kasutada sellist täkku oma kõrbidel ja raudjatel märadel 100% tõenäosusega võikude ja kollaste järglaste saamiseks kui see peaks kuidagi huvi pakkuma. Siniste silmade tekke oht sellisel juhul on suur ja ümmargune 0%. Aga üks mure sellega siiski on. Kui me ei soovi, et kollasegeen tõus liiga suures ulatuses esineks, siis on sellise värvusgeneetikaga täku aretuses kasutamisel teatav piiratus. Tuleb olla teadlik ja saada aru, et massiline kollasegeeni paljundamine ei ole soovitud tulemus.
Antud juhul on aga tegemist põlvnemise poolest väga olulise täkuga ja tema värvus ei kaalu mitte millegagi üles tõu geneetilise mitmekesisuse seisukohast saavutatavat. Seega ei ole mõtet vaadelda tema järglaskonna värvuslikku koosseisu, sest see sõltub puhtalt tehtud paaridevalikust, mitte täkust üheselt.
Paaridevalikuga on võimalik tekitada 100% sinisilmsete valkjaskollaste hobuste kari ja samas vältida 100% üldse selliste hobuste teket.
Fotol: TEODOR, s. 16.02.2009, valkjaskollane, i. Topper 596E, e. Reede 3982E, ei. Rall 729E
KOLLASEGEEN ja HALL VÄRVUS
Kollasegeeni teema jätkuks näide ka sellest kui oluline on teadlikkus ja korrektne ning kättesaadav info tunnustatud täkkude kohta. Lisaks on oluline see, et hobuse sünnivärvus oleks õigesti üles märgitud.
Hall ei ole kunagi hobuse sünnivärvus vaid progresseeruv sünnivärvust kattev nähtus. Näitena toome puhtalt hariduslikul eesmärgil tunnustatud sugutäku Aksel 722E. Sellel täkul on 2021 aasta seisuga 135 järglast, kelledest vähemalt 12 on topeltkollased (ehk siniste silmadega). Kiire statististliline analüüs kogu populatsioonile andis sellise värvuse esinemissageduseks 0,6%. Selle täku puhul on see aga ligi 9%. Siinjuures tuleb märkida, et tõuraamatus esineb vigu, mistõttu võime tõsta kogu populatsioonis esineva värvuse % jämedalt 1% peale, aga siiski on vahe 9 kordne! Nende 12 varsa hulka on arvatud ka kaks 2020 aastal valesti helekollaseks märgitus sinisilmset järglast.
Hall ei ole kunagi hobuse sünnivärvus vaid progresseeruv sünnivärvust kattev nähtus. Näitena toome puhtalt hariduslikul eesmärgil tunnustatud sugutäku Aksel 722E. Sellel täkul on 2021 aasta seisuga 135 järglast, kelledest vähemalt 12 on topeltkollased (ehk siniste silmadega). Kiire statististliline analüüs kogu populatsioonile andis sellise värvuse esinemissageduseks 0,6%. Selle täku puhul on see aga ligi 9%. Siinjuures tuleb märkida, et tõuraamatus esineb vigu, mistõttu võime tõsta kogu populatsioonis esineva värvuse % jämedalt 1% peale, aga siiski on vahe 9 kordne! Nende 12 varsa hulka on arvatud ka kaks 2020 aastal valesti helekollaseks märgitus sinisilmset järglast.
Miks see täkk annab silmatorkavalt palju topeltkollast värvust ?
Seda seetõttu, et kasvatajatele ei ole kättesaadav korrektne info täku kohta. Täku värvuseks on märgitud hall, mida ta praeguseks ka on. Kahjuks ei ole mitte kusagil märgitud aga täku sünnivärvust. See peab aga ilmselgelt olema kas võik, kollane või ahkmust. Täkk kannab sellega kollasegeeni ja pärandab seda teoreetiliselt edasi poolele järglaskonnale. Kui kollase täku puhul oskab kasvataja seda oodata, siis sellisel juhul kui talle seda infot ei anta, pole seda võimalik enne prognoosida kui sünnivad sinisilmsed varsad.
Teadmine kollasegeeni olemasolust ja seejärel tehtud paaridevalik võimaldaks seda vältida või vähendada valkjaskollase värvusega hobuste sündimist.
Piltidel:
täkk AKSEL 722E (vasakul), s. 30.05.1999, hall, i. Ando 537E, e. Torma 3435E, ei. Toover 556E ja tema 2020 aastal sündinud märavarss AILEE (paremal), s. 10.08.2020, i. Aksel 722E, e. Elksi 3976E, ei. Elkar 598E, (foto Maaelu muuseum).
HIIRUGEEN
Hiirugeen väärib kindlasti eesti hobuse puhul kõige teravamat tähelepanu ja tegelikult suisa “säilitusprogrammi”. Hiirugeen (inglisek. dun ja soomek. hallako) on omane ulukhobustele. Parimaks näiteks Preževalski hobune (kõrb põhivärvus) ja välja surnud Euroopa metshobune Tarpan (must põhivärvus) . Aga ka näiteks ulukeeslid.
Tegemist on põhivärvust muutva geeniga, mille eesmärk on muuta saakloom looduses halvemini märgatavaks. Oma olemuselt on tegu lahjendajageeniga, kuid see toimib teisiti kui kõik teised värvuse muutjad. Suuremahulise teadusliku uuringu käigus Uppsala ülikoolis uuriti ka selle geeni mõju värvusele ja leiti, et muutub pigmendi jaotumine karvale alates karvanääpsust. Pigment jaotub ebaühtlaselt, mistõttu on karv mitmetooniline ja paistab väljast nagu pleekinud. Musta hobuse puhul hallikas, kõrvi hobuse puhul tuhmpruun või suisa roosakas. Raudja puhul pleekinud oranžikas alatoon. Eriline on karva tooni muutumine olenevalt vaatenurgast ja just see muudab looma oma keskkonnas vähemmärgatavaks. Huvitav on see, et mõju on oluliselt väiksem peal ja jalgadel ning tugevaim kere keskosas. Iseloomulikud on ka põhivärvuslikud tumedad nn. “märgid”. Tugev põhivärvuslik seljajutt, õlarist ja sebroidsete ristivöötidega jalad. Mõnel juhul ka tumedad märgised peas, iseäranis tumedam laup ja ninapealne.
Miks see värvus meile nii oluline on?
Eesti tõugu hobune on üks väheseid koduhobusetõuge, kel see värvusomadus on populatsioonis säilinud. See on selge sild, mis seob tänast eesti hobust oma kaugete esivanematega. Kahjuks kaugeltki mitte kõik eesti hobused seda geenivarianti ei kanna, kuid nüüd kus selle olemasolu on laboris tõestatud ja igaüks saab oma hobust ka ise testida, on meie teadlikkus ja võimalused seda värvust säilitada oluliselt paranenud. Tegemist on keerulise geeniga, sest sellel esineb kolm erinevat alleelivarianti, samas kui teistel värvustel on neid kaks.
PÄRISHIIRJAS on dominantne ehk teiste alleelide üle domineeriv alleel, mis kutsub esile eelpool kirjeldatud muutused põhivärvusel. Tähistatakse seda tähega D.
VALEHIIRJAS on pärishiirja suhtes retsessiivne, kuid samas mittehiirja omaduse suhtes domineeriv alleel. Tähistatakse tähekombinatsiooniga d1. Valehiirjatel hobustel esineb seljajutti, kuid ei esine muid pärishiirja värvuse tunnuseid. Senine testimine on näidanud d1 variandi suhteliselt suurt levimust eesti hobustel. Neid hobuseid hiirjateks ei märgita ja sellist viidet nende värvusele ei lisata.
MITTEHIIRJAS on arvatavasti järkjärgulise mutatsiooni tulemusel tekkinud värvuse geenialleeli variant, mis on teiste suhtes retsessiivne ja ei oma värvusele mitte mingit mõju. Kuna inimesele on meeldinud kirkavärvilised hobused, on koduhobuse aretuses selliseid “mutante” ilmselt eelistatud ja nii on koduhobuse populatsioon pea täielikult kaotanud oma kunagise metshobuse värvusomaduse.
HOBUSEL VÕIB KORRAGA esinega nii D/d1 kui D/d2 kui ka näiteks d1/d2. Loomulikult võib hobune olla ka homosügoot ühele omadusele.
VÄRVUSNIMETUSED tekitavad segadust. Preagusel hetkel on ametlikult PRIA registris kasutuses nimetused:
HIIRJAS – must hobune + pärishiirjas
KÕRBHIIRJAS – kõrb hobune + pärishiirjas
PUNAHIIRJAS – raudjas hobune + pärishiirjas
KOLLAHIIRJAS- kollane hobune+ pärishiirjas
VÕIKHIIRJAS – võik hobune+ pärishiirjas
HÕBEHIIRJAS – hõbemust + pärishiirjas
jne.
Arutelu selle üle ametkonnas oli pikk ja arvamusi ka mitmeid. Kuna eesti keeles puudus seni kõrbhiirjale hobusele üldse mingi värvuslik määratlus (erinevalt näiteks soome keelest, kus on eraldiseisvad hiirakko ja hallako), siis polnud ka millestki haarata. Hiirugeeni mõiste aga oli kinnistunud, mistõttu peeti õigeks lähtuda värvusnimetuste loomisel looma genotüübist ja nii loodi värvusnimetuste loend, mille omaks võtmine võtab kindlasti veel aega ja jäädes paratamatult seejuures natuke kohmakaks.
Olgu ette ruttavalt öeldud, et eesti hobuse puhul on fenotüübiliste ehk välimikku kirjeldavate värvuste nimetuste vähesusel ka põhjus. Põhjus oli aga nii üllatav, et šokeeris isegi teadlasi, kes hiirugeeni DNA ahelal määramise ette võtsid. Nimelt eesti hobusel on hiirugeen oma ehituslikul olemuselt pisut teistsugune kui kõigil teistel tõugudel, keda seni uuritud. Erisus on geeni enda struktuurses ülesehituses. Selle mõju ei ole jõutud uurida, kuid aktiivsete huviliste abiga Eestis kogutud materjalid ja tehtud testid on aidanud selles juba ka natuke selgust luua.
Nimelt on selle erilise hiirugeeni variandi mõju teistest natuke erinev. Esiteks ei teki enamasti lakal ja sabal tüvest väljaspool heledate karvade ala nagu näiteks prezevalski hobusel või ka norra fjordi hobusel see hästi näha on. See oli põhjus miks pikalt ei tahetud lugeda eesti hobuste hiirjate hobuste hulka.
Palju põnevam on asjaolu, et kui muude tõugude puhul on täheldatud, et geeni homosügootsus ehk topeltalleeli esinemine loomal ei kutsu esile värvuse tugevamat avaldumist, siis eesti tõugu hobusel on testimiste ja fenotüübi ehk välimiku hindamise tulemusel leitud selge seos homosügootsuse tugevama mõju kohta.
See teema on sedavõrd lai ja nõuab ka laiemat selgitamist. Aga lisan mõned pildid alla näitamaks homosügootsete pärishiirjate hobuste värvust eesti hobustel ning kõrvutada seda heterosügootse variandiga.
Piltidel:
Voore Astron (i. Apollo) – tesitud homosügootne pärishiirjas hobune. Väga selgelt väljendunud fenotüübile avaldab siin mõju lisaks ka kollasegeen, mis toob toonierinevused veel tugevamalt esile kuigi otseselt musta karvastikku ei mõjuta.
Voore Amee (i. Apollo) – testitud homosügootne pärishiirjas kõrb, Kehatüvi on selgelt ja silmatorkavalt mõjutatud ja palju heledam kui looma pea ja jalad. Jalad on kõrbhiirjal aga palju heledamad kui tavalisel kõrvil. Esineb tugev seljajutt ja sebroidsus.
Ruudu (i. Rodeo)- pildil varsana ja täiskasvanuna. Testitud heterosügoot. Varsana on värvus selgelt väljendunud kuid, täiskasvanuna reedab värvust vaid heledad kõrvasisud ning lähemal vaatlemisel eristatav tugev seljajutt ja sebroidsed märgised. Mõju kehale on aga tagasihoidlik.
Voore Anet (i. Aku) – testitud punahiirjas (selle nimetuse puhul puna viitab mustapigmendi puudumisele , tegu on raudja põhivärvusega hobusega). Ka raudja puhul on näha selge seljajutt ja sebroidsed märgised ning kehatüve suurem mõjutatus peast.
Voore Antaris (i. Apollo) Näide sellest, mis juhtub kui musta hobuse peal saab kokku kollane, hõbe ja hiirjas. Sellise värvuse genotüüpi ilma testimata on väga keeruline “ära arvata”. Hiirjas aga käib kõigest üle ja on jätnud ikkagi selged ulukvärvuse omadused.
Kindlasti on hiirjad üks indentifitseerijatele kõige enam peavalu pakkuv värvusgrupp ja seda eriti kombineerituna teiste lahjendajageenidega. Pärishiirjatel on aga varsana siiski väga selged tunnused , mis tuleks kindlasti üles märkida kui ka värvuse täpne määramine on liiga keeruline.
Kokkuvõtlik tekst on koostatud Ingrid Randlahti sotsiaalmeedia postitustest.