Äsja on kinolinadele jõudnud Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel põhinev mängufilm “Soo”, mis on põnevusest pakatav armastusfilm. Tegevus viib meid 1917. aastasse, kui Euroopas möllas Esimene Maailmasõda ja Eesti idapiiri taga lahvatas revolutsioon. Noor kunstnik Toomas Haava tuleb Pariisist tagasi venna sootallu ja mässib ennast tahtmatult konflikti vägivaldse ja hirmsa Madjakuga, kes ahistab kohalikku tütarlast Hildat. Kaunist ja salapärast tüdrukut hüütakse Metskassiks ning edevaloomuline Toomas avastab ennast järsku keset trillerlikku võitlust armastuse eest, mille panuseks on ei vähem ega rohkem kui tema enda elu.
Kokkupõrkes kohaliku jõhkardiga lööb välja Toomase vastuoluline loomus ja tal tuleb nüüd korraga võidelda nii “sookolli” kui ka iseenda sees kasvava ebakindlusega. See on ajastufilm ühest maailma-ajaloo murrangulisest hetkest, milles põimub omapärase atmosfääriga põnevuslugu niisama kaasahaarava armastuslooga. Loomulikult ei puudu filmist ka Lutsu teostele omane huumor ja värvikad kõrvaltegelased. Filmi võttepaigad asuvad keset ainulaadset ja lummavat Eesti soomaastikku.
Kodumaine mängufilm „Soo“, on režissöör Ergo Kulla ja stsenarist Martin Alguse teine Lutsu teose põhjal valminud film. Ühest korralikust Eesti filmist ei puudu ka Eesti hobune. Filmis osalenud hobune Muuksi Rinti on kasvanud Muuksis, Kuusalu vallas. Ka film käsitseb paljusid kohalikke paiku. See oli üks augustikuu päev aastal 2020, kui minule helistas Kristiina ja ütles, et Altjal toimuvad filmivõtted ning sinna oleks vaja kahte hobust (ilmselt paar võttepäeva) ja kuna minul ka eeskäivad hobused on, et kas ma teeksin ära?! Kui aga võtete aeg kätte jõudis, oli meil vaja olla kl 05.00 hommikul hoopis Kakerdaja rabas. Teel sinna saime alles teada, et on vaja suht soist teed mööda oma 3 km kindlasti läbida ja kuna me hilinesime, siis saabudes oli vaja kohe võttesse minna. Kui meie endi jaoks oli see juba teine film, milles hobusega panustatud, siis Rinti jaoks oli see esimene film ja veel liikuva kaamera saatel. Näitlejatel kogemus hobuse juhtimisel puudus, seega toimus õpe kohapeal. Kõige raskem oli pidev hobuse ja vankri ringi keeramine kitsal teel, vanad vankrid, mis olid piiratud pöörderaadiusega… Ma olen nii tänulik, et hobune siinkohal tõrgeteta toimis, isegi režissöör tuli võttepäeva lõpus teda silitama ja küsis tema nime. Ei unusta tema tänulikke silmi kordaläinud päeva eest.
Teksti autor: Angelika Koovit