Pildil: Roosi 3496E
Eesti hobuse tõus on levinud jaotamine seitsmesse erinevasse isa- ehk täkuliini: Raspel, Ahti, Taube, Eni, Taru, Lari ja Vuhti liini. Täkuliinide hargnevusega saab tutvuda siit: http://www.esthorse.ee/
Vähemalt sama palju kui täkuliinidele on vajalik tähelepanu pöörata ka märadele ja märadest tulenevatele nö liinidele. Eestis on ajalooliselt hobusekasvatuses kasutatud märaperekonna käsitlust. Siinkohal püüan selgitada, mis on mära- ehk emaliin ja kuidas see erineb ajaloolisest märaperekonnast. Mõistete “märaperekond” ja “emaliin” tähendustes on nii ühisosi kui erisusi. Märaperekondade loomisel ja hoidmisel on tugev subjektiivne element – nende üle on otsustanud tõuaretusspetsialistid tulenevalt isiklikest tõekspidamistest ja sümpaatiatest (aretuslikest analüüsidest, aretsusuunadest) ning nende jaoks silmapaistvad märad on perekonna alustajad.
Vähemalt sama palju kui täkuliinidele on vajalik tähelepanu pöörata ka märadele ja märadest tulenevatele nö liinidele. Eestis on ajalooliselt hobusekasvatuses kasutatud märaperekonna käsitlust. Siinkohal püüan selgitada, mis on mära- ehk emaliin ja kuidas see erineb ajaloolisest märaperekonnast. Mõistete “märaperekond” ja “emaliin” tähendustes on nii ühisosi kui erisusi. Märaperekondade loomisel ja hoidmisel on tugev subjektiivne element – nende üle on otsustanud tõuaretusspetsialistid tulenevalt isiklikest tõekspidamistest ja sümpaatiatest (aretuslikest analüüsidest, aretsusuunadest) ning nende jaoks silmapaistvad märad on perekonna alustajad.
Emaliinid, seevastu on põhimõtteliselt matemaatiline nähtus. Emaliin kulgeb põlvnemises mööda ema-ema-ema järjestust ehk emaliinis. Emaliini algust on paslik vaadelda viimasest märast emaliinis, kelle tütarde järglaste jadas tänase päevani eksisteerib rohkem kui üks aretuses kasutatav haru. Selliseid märaliine on tänaseks Eesti hobuse tõus üle 50, nendest 2 Läänemaa, 1 Hiiumaa ja ülejäänud Saare maakonna päritolu.
Loodame, et tulevikus säiluvad kõik märaliinid. Viimase kahekümne aasta jooksul on neist tosinkond välja surnud. Ohustatud tõuna on Eesti tõul vaja vaadelda põlvnemisi (mudeleid genotüübist) ja nende säilimist laiapõhjaliselt. Sellepärast on ka Eesti tõus vaja jälgida emaliine, sest iga hobune kuulub emaliini ja igal liinil on oma lugu. Märaperekondadesse ei pruugi kõik kuuluda.
Toon näite, mis on emaliin ja kuidas ühte emaliini mahub mitu märaperekonda. Vaatleme kahte, Eesti tõu vast kõige kuulsamat: Miira 3097 E ja Tulda 3668 E emaliini. Mõlemast emaliinist on tänapäeval sadu hobuseid ja kindlasti võib neid märasid vaadelda ka märaperekonna alustajatena. Miirast ehk veel kuulsam on tema tütar Ami 3248 E. Ami on vast kõige enam eesti tõus nimetatud või tahetud nimetada märaperekonna alustajaks. Tema perekonnast on sellised silmapaistvad täkud nagu Rosett, Tuljak, Rüütel, Rips, Reims ja seda loetelu võib jätkata veel pikalt. Märaperekonna alustajana oleks Ami täiesti õigel kohal, aga emaliini alustajaks on hoopis tema ema, sest Miiral oli veel tütar Valli, kellest samuti on palju järglasi ja nende hulgas nt: Ando, Vigur, Apollo ja Rool. Märaperekonna süsteemis on Ando ja Rosett erinevast perekonnast, aga märaliini jaotuses on nad ühest ja samast. Nad kannavad samasugust mitokondriaalset DNAd. Sarnane lugu on Tuldaga. Tulda tuntuim tütar on Roosi 3496 E, kelle “perekonda” kuuluvad nt: Rasmus, Tintin, Rodeo, Aiken, Abeelia ja Aurum, aga Tuldal oli veel viljakaid märajärglasi nagu nt Rangi ja Revalia, kellest samuti arvestatav järglaskond.
Allpool on tabel kõikide arvatavate säilinud eesti tõu emaliinidega.
1. lahtris liini päritolu,
2. lahtris liini alustaja
3. lahtris näide liini kuuluvast isendist.
Missugusesse kuulub Sinu hobune? Küsi abi, kui jääd hätta.
Selgitusteksti koostas: Priidu Tikk