Eesti hobune on üks värvusterikkamaid tõuge kogu maailmas. Selline geneetiline ja väljapaistev värvuslik kirevus on kujunenud ajapikku. Kuigi eesti hobuse päritolu ei ole tänini üheselt välja selgitatud on varastest ülestähendustest võimalik välja lugeda, et siinsetel aladel liikunud hobuste põhivärvus oli tume ning värvusi tuli juurde sedamööda, kuidas võõrtõud oma vähemat või suuremat pärandit siia maha jätsid.
EESTI HOBUSE PÄRITOLU
Eesti hobuse päritolu ei ole tänini üheselt selge, niisamuti nagu ei ole lõplikult selge eestlaste endi päritolu. Vanimad luuleiud tõendavad, et hobune oli Eesti aladel olemas juba nii vara kui 7000 e.m.a. Need luuleiud kuuluvad ulukhobustele. Osa teoreetikutest on samas väitnud, et hobused tõid ratsaloomadena kaasa ida poolt Läänemere kallastele rännanud soome – ugri rahvad ajajärgul 5000 – 1800 e.m.a. Sellel teoorial on siiski vasturääkivusi. Esimesed hobuste ratsaloomadena kasutamise tõendid maailmas pärinevad erinevatel andmetel ajajärgust 6000 – 4500 e.m.a, mistõttu võib kahtluse alla seada, et samal ajal juba siia ratsa rännati. Koduhobuse luid on Eesti aladelt seejuures leitud alates ajajärgust 1000 e.m.a.
Senised leiud viitavad vaid ulukhobustele, kellede arvukus peale teist aastatuhandet enne meie aega seni teadmata põhjusel järsult vähenes. Praeguseks usuvad paljud, et tänase eesti hobuse eellasteks on põhja metsahobused ning need võisid seguneda ida poolt kaasa toodud kodustatud hobustega.
EESTI HOBUSE ALGUPÄRANE VÄRVUS
Vanemad ülestähendused kirjeldavad eesti hobuse värvust tumedana: kõrvi, musta või hiirjana ning valdavalt juttselgsena. Kirjeldatud on ka võiku juttselgset hobust. Kirjeldatud värvused on omased ulukhobustele. Siinjuures tuleb märkida, et üheks eellaseks peetav tarpan oli kas valdavalt tumehiirjas ehk põhivärvuselt must hobune või kõrbhiirjas. Kaug-Idas domineerivad kõrvid ja võigud juttselgsed hobused. Valgeid märgiseid neil hobustel praktiliselt ei esinenud või olid need väga väikesed. Kahjuks puuduvad ülestähendused võimalike heledamate ja tumedamate varjundite kohta kehal. Võrdlused põdraga aga annavad alust oletada, et esines heledamate mokkade ja kõhualusega hobuseid. Samale viitab värvusnimetus tuhkur.
PÕHIVÄRVUSED ON KUI VUNDAMENT
Hobustel esineb kolm põhivärvust: raudjas, kõrb ja must. Kõik ülejäänud värvused on teisendid, mis tekivad täiendavate karva pigmenti lahjendavate, ümber jaotavate või lõhustavate geenide mõjul.
Kolme põhivärvuse tekke taga on vaid kaks geeni. Domineerivaks omaduseks on musta pigmendi teke karvas. Retsessiivne sama geeni alleel viib homosügootsena selleni, et hobusel musta pigmenti ei toodeta ja karv on punane – hobune on raudjas. Kuivõrd see omadus on retsessiivne, saab see ilmneda vaid juhul kui selle geeni alleeli variandi on hobune saanud oma mõlemalt vanemalt. Seetõttu on ka lihtne mõista, et kahel raudjal hobusel saab sündida vaid raudjas järglane. Kahel mustal võib aga olenevalt alleelipaaride kombinatsioonist sündida kas must või raudjas järglane.
Kõrb värvus tekib teise geeni (Agouti) toime tagajärjel. Agouti väljendub ainult musta pigmendiga hobusel. Toimemehhanism on huvitav, geen justkui keelab musta pigmendi tekke kehatüvel, aga alles jääb see jalgade ning lakas ja sabas.
Kuna avadub mõju vaid mustal hobusel, aga olemas võib ta olla ka raudjal, võib raudjas hobune olla geeni varjatud kandja. Selliselt tekivad musta ja raudja hobuse ristamisel vahel kõrvid järglased.
Fotol harilik kõrb täkk VELVET 938E (i. Viks 708E, e. Enia 4088E, ei. Elkar 598E, aret: OÜ Lal Merii)
©Sigrid Absalon
Fotol must täkk LASER E003 (i. Laaser 833E, e. Rondo 3966E, ei. Rodeo 726E, aret. OÜ Tihuse Turismitalu) ©Riina Rõa
Raudjas mära ASVA LAMORE (i. Laser E003, e. Asva Aneta E1115, ei. Arthur 854E, aret. OÜ Asva Hobusekasvatus). ©Anu Matsoo
Raudjate hobuste toon võib varieeruda helepunasest kuni peaaegu musta süsiraudjani. Tooni tumeduse ja varjundi tekkemehhanism ei ole teada.
HIIRJAS NAGU METSHOBUNE
Tänapäevaks on hobuste värvusgeneetika teinud olulisi edusamme ning täpselt on määratud paljude värvust mõjutavate ja esile kutsuvate geenide asukoht ning järjestus DNA-l. Hiirjas värvus oli teadlastele pikka aega suuremaks pähkliks, kuid 2016 aastal jõuti Uppsala Ülikooli teadlaste rühma poolt jälile ka sellele põnevale värvusgeenile. Hiirugeen on iseäranis põnev ja teistest värvustest väga erinev.
Erinevalt teistest imetajatest ja ka hobuste värvusest on selle värvusega hobuste puhul pigment karvas ja kehal ebaühtlaselt jaotunud. Põhjustaja on aga üks geen, mis kodeerib TBX3 transkriptsiooni faktorit. Uuringud inimestel ja teistel loomadel on näidanud, et TBX3 on vastutav mitmete kriitiliste koeloome protsesside eest, nagu näiteks luukude. Seda, et TBX3 on vastutav ka naha ja karva pigmendi tekke protsessides oli teadlastele uudiseks. Hiirjas värvus on omane metsikutele hobustele, nagu tarpan ja prezewalski hobune, aga ka eeslikutel. Uurimustes tõdeti, et hiirugeeni mõjul jaotub pigment karvas ebaühtlaselt ning mitte ainult karvas, vaid ka erinevatel kehapiirkondadel, millest tekivad iseloomulikud tumedad märgised nagu seljajutt, õlarist, sebroidsed triibud jalgadel ja tumedad märgised peas (cow webbing). Musta karvkatte „lahjendab“ see geen hallikaks või pleekinult pruuniks, jättes pea ja jalad tumedaks. Kõrvi põhivärvusega hobustel lahjendub kehavärvus pruunist kuni kollaseni. Täpselt samamoodi esineb juttselgsus ja muud tumedamad märgised. Raudjatel hobustel on hiirjageeni kõige raskem märgata. Keha värvus muutub veidi heledamaks, pea ja jalad säilitavad algse värvuse. Jutt aga on tavaliselt pruun, mitte must. Juttselgsus kaasneb alati hiirugeeni olemasoluga, muude märgiste olemasolu on varieeruv. Värvus varieerub aastaajati ja aastati ning on vaatenurgast ja valgusest olenevalt vaatlejale pidevalt muutuv. See on seletatav maskeerumisega. Hiirjas värvus võimaldab loomal end keskkonda paremini maskeerida, mis oli metsikutele hobustele ellujäämise seisukohast oluline.
Keeruliseks teeb geeni määramise aga asjaolu, et kui teistel värvusgeenidel on kaks alleelivarianti, siis siin on neid kolm. Seda selgitavad teadlased mutatsioonide ajateljega, millel on jäänud püsima ka vahevariant. Täna võimaldavad geenitestid määrata kõiki kolme alleelivarianti – pärishiirjat, valehiirjat kui ka mittehiirjat. Juttselgsust võib esineda ka hobustel, kel pärishiirja geeni ei ole. Üldiselt on juttselgsed ka valehiirjad hobused, kuid valdavalt ei esine neil muid tumedaid märgiseid. Pärishiirja seljajuti iseloomulik tunnus ka juti jätkumine läbi sabatüve.
Eesti tõugu hobuste DNA oli osaks hiirugeeni uurimusest. Eesti tõugu hobused on teadlastele veel üheks mõistatuseks. Esines teistest hobustest erinev haplotüüp ehk väga lihtsustatult on geenikood pisut erinev muudest tõugudest. Ei ole kindlat teadmist, kas see mõjutab hobustel avalduvat fenotüüpi, kuid seni tehtud testide ja hobuste fenotüübikirjelduste kõrvutamine annab alust arvata, et eesti hobustel on hiirugeeni avaldumine teistest tõugudest pisut erinev. Suurimaks erisuseks on reeglina laka ja sabaservade püsimine tumedamana kui teistel tõugudel on need enamasti heledamad (tüüpiline näide on norra fjordihobune ja prezevalski). Teisalt ei ole muudes tõugudes täheldatud homosügootsuse suuremat mõju. Eesti hobustel näib siiski avalduvat geeni mõju tugevamalt värvusele homosügootsetel hobustel. Üldine mõju on samuti erinev. Pigmendijaotus muutub, kuid mõju jääb visuaalselt tagasihoidlikumaks kui muudel tõugudel. Paljude hobuste fenotüübikirjelduste kõrvutamine on toonud välja seaduspärasused ning muutnud värvuse määramise üsna hästi mõistetavaks.
Varased kirjeldused, aga ka hilisemad kanded tõuraamatus viitavad selgelt selle, et hiirjas värvus on olnud eesti hobuse puhul tavaline kui mitte öelda üldine. Raskeks teeb nende hobuste eristamise muudest asjaolu, et eesti keeles on eraldiseisev nimetus olemas vaid mustapõhisele hiirjale hobusele. Kõrvid ja nn. ulukvõigud hobused liigitatakse pahatihti tänini muude värvuste alla. Vanemad tõuraamatu kanded on tihti täpsemad, sisaldades hobuse kirjelduses eraldi märkusi juttselgsuse ning vahel ka tumedama pea või muude iseloomulike omaduste kohta.
Seoses uute geneetiliste testimiste võimalusega on olnud võimalik värvuse olemasolu tõus tõestada ning pikema aja peale luua ka täpsem statistiline esinemissageduse ülevaade. Ühtlasi on võimalik geneetilise testimise abil hoida seda algupärast ja ka metsikule päritolule viitavat värvust tõus alles.
Geneetikahuvilistel on oluline teada, et pärishiirjas geeniaalleel tähistatakse D tähega ning on dominantne teiste variantide üle. Valehiirjas tähistatakse tähisega d1, mis on retsessiivne pärishiirja suhtes, kuid dominantne mittehiirja suhtes. Mittehiirja alleelivariant tähistatakse d2. Homosügootne d2/d2 on mittehiirjas hobune ja on valdav kultuurhobustel esinev värvus. D1 on säilinud ka kultuurhobustes vähesel määral, kuid täielikult on hävinendu pärishiirjas värvus. See omakorda toob esile eesti hobuse erilisuse ja tema algupärase päritolu.
Heterosügootne pärishiirjas täkk ELEMENT (i. Epistel E028, e. Vau E1083, ei. Vaks 696E, aret. OÜ Tihuse Turismitalu), kes annab on järglastele 50% tõenäosusega pärishiirja ja musta pigmendi. ©Anneli Käo
Homosügootne pärishiirjas ilma kollasegeenita mära ELENOR E1214 (i. Ever 889E, e. Alma 4299E, ei. Apollo 778E, aret. OÜ Key), kelle järglased on 100% pärishiirjad. ©Anneli Käo
Homosügootne pärishiirjas kollasegeeniga mära VORMSI RÜÜ (i. Raju Välk E021, e. Asti 4251E, ei. Aku 684E, aret. Lea Hänni), kes annab 100% järglastele edasi hiirugeeni ning 50% tõenäosusega kollasegeeni ja musta pigmendi. ©Kadri Ilves
Homosügootne kõrbhiirjas mära VOORE AMEE 4330E (i. Apollo 778E, e. Abeelia 3606E, ei. Ando 537E, aret. Voore Tallid OÜ), kelle peal on hästi väljendunud hiirjageeni mõju kõrvile hobusele. Keha värvus on lahjendatud kollakaks, pea ja jalad on tumedamad, seljalt läbi saba jookseb jutt ning jalgadel on näha tugevad sebroidsed vöödid. ©Anneli Käo
Punahiirjas VOORE ANET 4090E (i. Aku 684E, e. Tonna 3854E, ei. Tiktor 697E, aret. Voore Tallid OÜ) on hästi ära tuntavate hiirja tunnustega. Tema raudjas põhivärvus on kehal lahjendatud roosakaks, pea ja jalad on tumedamad, seljalt läbi saba jookseb tugev jutt ning jalgadel on hästi näha sebroidsed vöödid. ©Anu Matsoo
HALLI VÄRVUSE VÕIDUKÄIK
Ajas edasi minnes ilmub järgmisena kirjeldustesse hall värvus. Täpset hallide hobuste tekke aega ei ole võimalik praegu avalikuks tulnud materjalide põhjal öelda. Kindlasti ei ole tegu algupärase värvusega. Ei põhja – metsahobustel ega ka teistel võimalikel eesti hobuste eellastel seda värvust ei esinenud.
Hall värvus erineb kõigist teistest. Tegu ei ole värvuspigmendi või selle lahjendajaga, vaid teguriga, mis looma vananedes lagundab karvas seal olemasoleva värvipigmendi. Hobune muutub alates pea piirkonnast järkjärgult heledamaks, kuni on täiesti valge. Naha pigment jääb alles. Tekitaja on dominantne ehk geeni tugev alleel, mistõttu halli hobuse üks vanematest peab olema hall ning varjatult seda geeni edasi kanda võimalik ei ole.
Halli värvust võisid esmalt eesti tõus tutvustada ristisõdijatega siia saabunud hobused. Kuigi nende mõju üle eesti hobusele või üldse nende kasutamise kohta on arvamused vastakad, on siiski väga tõenäoline, et just sealt esimesed hallid hobused sündisid. Ajaks, mil Uue – Löwe kasvanuses kasutati orlovi ning araabia põlvnemisega täkkusid oli hall värvus tõus juba olemas. Viimasena lisasid hallide hobuste osakaalu araabia tõugu täkud, mida tõu parandamiseks kasutada lubati.
Eaga karvadest pigmendi kaotanud ja valgeks muutunud hall täkk ARTHUR 854E (i. Aksel 722E, e. Raasuke 4138E, ei. Rolf 716E, aret. Loore Avik). Piltidel hobune aastal 2017 ja 2020. ©Ago Ruus ja Gerlin Petmanson
Hall täkk LARRY (i. Laaser 833E, e. Raili 4484E, ei Ramson 876E, aret. OÜ Hiiu Küülik). Hall on iseloomulik progresseeruv sünnivärvuse järkjärguline muutumine valgeks. ©Sigrid Absalon
KOLLANE ON MARSSINUD VÕIDULE
Kollasegeeni tutvustasid eesti tõus Uue–Löwe kasvanduses kasutatud importtäkud. Uue-Löwe kasvanduse täkkude suurimaks päranduseks seda ilmselt lugeda saabki. Uudse värvusena on see kasvatajaid paelunud ning sellega on värvus levinud ning praeguseks omandanud juba murettekitavalt suure osakaalu. Probleem seisneb selles, et kollasegeenil on homosügootsuse korral tugevam pingmenti lahjendav mõju, mistõttu kaotab hobune pigmendi ka nahalt ning silma iirisest. Topeltalleeliga ehk kollasegeeni suhtes homosügootseid hobuseid kutsutakse rahvakeeli albiinodeks või sinisilmadeks. Ametlik nimetus on neil valkjaskollane. Kuigi säärase värvuse ilu üle otsustamine on puhtalt maitse asi, esineb neil tihti ülitundlikkust päikesevalguse suhtes. Samas ei ole see tänapäeval tallis peetavate tarbehobuste puhul küll oluliseks probleemiks. Küll aga on vaidlusalune sellise värvusega täkkude tunnustamine. Juhul kui kollane värvus on soositud, võiks seda pidada aegunud mõtteviisiks, sest valkjaskollane täkk annaks igal juhul kollasegeeniga järglase ning tema muudele eksterjööriomadustele või tervisele värvus mitte mingisugust mõju ei avalda. Küll aga võib selliste täkkude mittetunnustamine olla hea hetkest, mil otsustatakse, et kollane värvus on muutnud tõus liialt sagedalt esinevaks.
Segadust tõi kollasegeen ka värvuste nimetuste osas. Kui raudja hobuse keha muudab see geen kollaseks ning tema laka valgeks, siis kõrvi hobuse keha muutub samuti kollaseks, kuid lakk ja saba jäävad mustaks. Välimuselt on need hobused väga sarnased ulukvõigule, kuid neil ei ole juttselgsust ega muid primitiivseid märgiseid. Nii ongi juhtunud, et eesti keeles on endiselt neil kahel värvusel üks ja sama nimi ning ka kasvatajatel on tihti raske mõista, millega on tegu.
Musta hobuse puhul on mõju vähene, see väljendub ahkmusta värvusena. Musta, aga ka võigu või kollase hobuse silma iiris võib olla heledam kui ilma kollasegeenita hobusel, mis on üheks tunnuseks, mille abil neid hobuseid tavalistest mustadest eristada saab.
Kasvatajale võib üllatusena sündida kahel mustal hobusel ka näiteks kollane varss. Kollasegeeni lai levik on toonud kaasa selle, et see esineb tihti üheaegselt teiste värvust lahjendavate geenidega ning tulemuseks on värvused, milledel eesti keeles puudub sootuks nimi. Väga huvitav ning palju vaheldust pakkuv olukord. Jätkuva kollase värvuse soosimise korral võib aga kollane katta paljud teised värvused ning sellega eesti hobuste värvuse mitmekesisust vähendada. Täna on sellele juba osatud tähelepanu pöörata ning kasvatajate teadlikkus ka tõusnud.
Kollasegeeni mõju homosügootsena ehk mõlemalt vanemalt pärituna viib pigmendi (nii musta kui punase) pea täieliku lahjendmiseni ja seda ka silma iirises ja nahal. Tulemuseks on pea valged, roosa naha ja siniste silmadega hobused. Pisut on neil siiski erinevust olenevalt hobuse põhivärvusest. Kõrvi põhivärvusega hobustel on tihti saba ja lakk pisut tumedamad punakad. Musta põhivärvusega hobused on üleni pisut tumedamad, beezid. Värvusnimetused on vastavalt eesti keeles valkjaskollane, valkjasvõik ja valkjasmust.
Täkk TREVOR 739E (i. Trump 737E, e. Rosanna 3655E, ei. Rosett 600E, aret. Silva Siil) on klassikaline kollane ehk palomino. ©Ago Ruus
Täku TUGRIK E050 (i. Teik 809E, e. Raha E1103, ei. Rikkur 893E, aret. Maarika Vahter) värvuses on näha hästi kollasegeeni lahjendav mõju kõrvile põhivärvusele. Värvust nimetatakse võiguks. Testimine andis huvitava leiuna agouti homosügootsuse, mis välistab mustade järglaste tekke. Kõik musta pigmendiga järglased sünnivad seetõttu kõrbidena. ©Sigrid Absalon
Fotol valkjashiirjas täkk ALGUS E043 (i. Voore Astron E001, e. Venelli 3795E, ei. Vigur 682E, aret. Margit Rändur) ©Gerlin Petmanson
Fotol eesti tõugu ruun AUGUST (i. Aksel 722E, e. Venelli 3795E, ei. Vigur 682E, aret. Margit Rändur) varsana. Beez värvus ja selgelt eristuvad märgised on omased valkjasmustale ja valkjaskõrvile värvusele. ©Margit Rändur
KIMMEL
Kimleid hobuseid esineb eesti tõus võrdlemisi harva. Seda värvust iseloomustab põhivärvuse segatus hallide karvadega. Kusjuures hobuse pea on tema põhivärvusega. Soome keeles on värvuse nimetuski “päistärikko”, mis kirjeldab hästi seda, et hobuse pea on muust kehast erinev. Seda värvust iseloomustab ka suur erinevus aastaaegade lõikes. Nii võib olla hobune talvel ühevärviline, peaaegu oma kimligeeni üldse mitte reetev ja suvel tõeline moorapea. Moorapea on ka üks nimetus, mida on kimlite hobuste kirjeldamiseks kasutataud. Eesti hobuste seas esineb aegajalt nii musti kimleid, kõrbkimleid kui ka raudjaskimleid ehk maasikakarva hobuseid. Üsna sagedasti esineb muid halliseguseid värvusvariante, mis aga ei ole siiski tõelised kimlid.
Kimmel värvus on olnud tõus pikka aega. Täpset päritolu ei ole dokumenteerituna võimaik tuvastada. On võimalik, et esimesed kimlid hobused sündisid sarnaselt hallidele nn. rüütlihobuste järeltuijatena. Ristisõdijate ratsude hulgas oli ka külmaverelisi raskeveotõugu hobuseid, millede hulgas on kimmel väga tavaline. Hilisemal ajal on kindlasti lisandunud kimligeeni tänu ardennide kasutamisele eesti tõu parandamises.
Esimesel piltil olev RÖÖVEL (i. Rokkar 713E, e. Tiina 3457E, ei. Tuki 654E, aret. Ristitee talu) on värvuselt must kimmel ehk must moorapea.
Kõrbkimmel täkk VÄITS E063 (i. Viks 708E, e. Valentiina 4110E, ei, Vigur 682E, aret. Ristitee talu) on homosügootne mustale, mis välistab raudja, kollase, raudjaskimli ja kollasekimli värvuse tekke tema enda järglastel. ©Riina Rõa
Kimmel on eesti hobuste hulgas üks haruldasemaid värvusi. Selle värvusega hobused põlvnevad kõik Lääne-Eesti mära Tiina3457E perekonnast. Täna on need hobused karjas Hiiumaal. Täku Väits kasutamisega laiemalt on oodata ka värvuse leviku laienemist.
HÕBE ON MOEVÄRV
Hõbegeen on hobuste värvusgeneetika üks uusimaid avastusi. Eelnevalt kirjeldamata genotüübi tõttu, olid seni kõik seda geeni kandvad hobused kirjeldatud välimiku sarnasuse põhjal muude värvuste järgi. Eesti keeles on olemas lausa eriline värvusnimetus “kärla sinine”, mis tänapäeva ametlikus kõnepruugis vastab hõbemustale hobusele.
Hõbegeen mõjub lahjendavalt vaid mustale karvkattele ning seda tugevamalt, mida pikem on karv. Kõige enam alluvad värvuse lahjendamisele jõhvkarvad. Raudjad hobused seevastu võivad hõbegeeni sootuks varjatult edasi kanda.
Kuigi hõbegeeni kirjeldati alles hiljuti, on võimalik iseloomulike välimikukirjelduste järgi ajas tagasi minna ning geeni tõenäolist sisenemist eesti tõusse tuvastada. Parimaks kandidaadiks on soome hobune. Soome hobuses on hõbegeen levinud, kuid tänu raudja värvuse süstemaatilisele soosimisele, ei paista ta kuigi tihti välja. Hõbekõrb hobune on soome tõus siiski tavaline.
Eestisse imporditud soome tõugu täkkudest oli Taru 149E nii kirjelduste kui ka Voldemar Luhti joonistuse järgi suure tõenäosusega hõbekõrb. Tõuraamatus on teda kirjeldatud kui raudjat hobust, kel on saba ja lakk valkjad. Samamoodi on kirjeldatud ka täkku Vuhti 136E.
Kuna värvust ei suudetud eraldiseisvana kirjeldada ning tema pärandumine oli tundmatu, ei osatud selle värvuse esinemist ennemalt teadliku valikuga suurendada. Praegu on see võimalus olemas ning seda ka usinalt kasutatakse. Hõbegeeni olemasolu on võimalik tuvastada ka lihtsa geenitesti põhjal, milleks pole tarvis muud kui jõhvkarvad koos nääpsuga välja tõmmata ning laborisse saata.
OLULINE TERVISEINFO!
Hõbegeeniga kaasneb terviserisk. Nimelt on teadlased kindlaks teinud, et hõbegeen on vastutav Multiple Congenital Ocular Anomalies (MCOA) ehk multisümptomaalse silma anomaalia sündroomi tekkes, mis põhjustavad tsüste silmas, silma sarvkesta paksenemist, iirise anomaaliaid ja muid silma anomaaliaid. Heterosügootsena on mõju nii hobuse värvusele kui ka silmaprobleemide avaldumisele väiksem ning väljendub tihti vaid väikseulatuslike tsüstide kujunemisega silmas. Homosügootsuse korral on mõju avaldumine suurem ja kujuneb välja ulatuslikum kahjustus. Kahjustuse ulatus on individuaalne. Sellised hobused võivad kannatada nägemishäirete ja ka ühe või kahe silma pimeduse all. Seetõttu ei ole soovitatav kahte hõbegeeniga hobust omavahel paaritada.
Viide islandi hobsute seas läbi viidud uurimusele
“Kärla sinine” ehk hõbemust täkk ROKKAR 713E (i. Romm 611E, e. Tulli 3388E, ei. Tuljak 417E, aret. Sonja-Hilli Torn). ©Ago Ruus
Hõbekõrb mära MUUKSI RALLA E1144 (i. Rob Roy 768E, e. Vigri 4292E, ei. Vihur 733E, aret. OÜ Muuksi Muhe) on hea näide hõbegeeni mõjust kõrvile põhivärvusele. Must pigment, eriti pikkadel jõhvkarvadel lahjendub hõbedaseks. ©Anneli Käo
Teine näide hõbekõrvist hobusest on ruun RICHARD (i. Rio 904E, e. Riinu 4255E, ei. Rimrock 774E, aret. Aide Vendla) ©Kaja Tuisk ja Hanna Treikelder
Hõbevõik täkk ROKK E051 (i. Raks E011, e. Vau 1083, ei. Vaks 696E, aret. Tihuse Hobuturismi talu) on heterosügootne mustale ja kollasele. Sellisel juhul ei ole välistatud ühegi värvuse teke erinevates kombinatsioonides. ©Anneli Käo
VALGED MÄRGISED KUI PATT
Olenemata sellest, et suurem osa eesti hobuse värvuste rikkusest on varasem või hilisem import, on nad tõus teretulnud ja lubatud. Erinev on aga valgete märgiste (va. kimmel) saatus. See samuti võõrveresusega tõugu sisenenud välimiku omadus on endiselt taunitud. Päris lubamatud on valged märgised kehal. Valgete märgiste esinemine suurenes sedamööda, kuidas võõrast verd kasutati. Suurema tõuke andsid kindlasti soome tõugu hobused, kelledel suured laugud ja valged jalad on tavaline ja levinud.
Kirjusid hobuseid seni eesti tõus esineda ei tohiks. Erandiks on sabino muster, ehk halliseguste piirkondade esinemine laiguti. Neid hobuseid kirjeldatakse tõuraamatus kui kimmel raudjaid, kimmelkõrbe või kimmel musti.
Põhjendus suurte valgete märgiste taunimiseks peitub algupärase tõu tiitli säilimises. Olenemata kõigist mõjutustest on eesti hobuses säilinud tema metsikutele eellastele omane välimik selle suures osas. Valged märgised aga ei kuulunud metshobuste värvuse juurde. Sinna ei kuulunud muidugi ka ei kollased, hallid ega hõbedased varjundid. Seetõttu on arvatavasti aja küsimus, mil hakatakse kahtlema sellise piirangu mõtekuses, kuivõrd paratamatult värvused on üks eesti hobuse populaarsuse kergitajaid. Igaühel on seejuures võimalus valida, kas tahab metshobusele sarnast märgisteta hiirjat hobust või põlvikutega hõbemusta hobust. Ühed kaunid mõlemad. Eesti hobuse rikkuseks tänases päevas on tema värvuste hulk ja selle üle saab vaid uhke olla.
Fotol raudjas mära RANGERJE (i. Roobert 905E, e. Riile E1068, ei. Rellu 870E, aret. Ristitee talu), kellel on lai valge lauk. ©Anu Matsoo
Fotol raudjas ruun AHARON 855E (i. Ahtos 755E, e. Lolita 4095E, ei. Laasik 711E, aret. Siret Põllu), kellel on suured valged märgised näol, kehal ja jalgadel. ©Siret Põllu
LAHJENDAJATE KOOSMÕJU TEKITAB SEGADUST
Eelnevalt on kirjeldatud erinevaid lahjendajageene ja muutjaid eraldi ning nende mõju põhivärvusele. Hobuste värvuse võivad aga määrata mitmed geenid korraga. Sellised olukorrad muudavad iseäranis keeruliseks varssade värvuse määramise. Koos võivad ühel hobusel põhivärvust muuta kollasegeen, hõbegeen ja hiirugeen ning lisaks kimligeen. Hall võib katta kõik värvused. Ilmselt ei ole kaugel ka aeg, kus kohtame hiirjaskimleid või hõbemust kimleid.
Seetõttu on täna kasvatajale juba oluline omada teadmisi hobuste värvusgeneetikast ja varsa värvuse määramisel võtta kõrvale ka põlvnemistabel. Kui fenotüübi ehk välimiku järgi määramine on võimatu, võib põlvnemise uurimine kas välistada või anda vihje võimalikele variantidele. Kuna alati ei olegi võimalik varsa värvust ilma testimata õigesti määrata, on võimalik tõuraamatus sünnivärvusele hiljem lisada hobuse tegelik värvus. Värvuse määramise alus on fenotüüp, kuid üha enam huvitab kasvatajaid ka värvuse genotüüp ehk tema õige geneetiline värvus. Värvuse genotüüpi saab määrata vahel kas täielikult või osaliselt põlvnemise või järglaste järgi, aga kõige täpsemalt testides. Huvi pakub see eelkõige hobuse järglastele päranduvate värvuste seisukohast. Täna kasutusel olev värvusnimetuste register võimaldab anda hobusele täpselt genotüübile vastava värvusnimetuse.
Hõbeahkhiirjas täkk VOORE ANTARIS E055 (i. Apollo 778E, e. Reia 4345E, ei. Rotser 742E, aret. Voore Tallid OÜ) on põhivärvuselt homosügootne must hobune, kelle värvust mõjutab korraga kolm lahjendajat: pärishiirjas, kollane ja hõbegeen. Koosmõjul on silma iiris muutunud heledaks merevaigukarva beežiks, lakk ja saba on heledad, esineb tugev juttselgsus ja sebroidsed märgised ning kehast tumedam pea. Keha põhivärvus on muutlik. Hästi on näha ka hiirjale iseloomulikud heledad kõrva sisud. ©Loomahetk
Võikhiirjas mära AURA (i. Apollo 778E, e. Elviira 4134E, ei. Eskort 705E, aret. Aivo Välja), kellel on selgelt väljendunud sebroidsed märgised. Kui pelgalt hiirugeeni mõjul hobuse kehavärvus küll heleneb, siis eesti hobuse puhul päris heledaks ta ilma kollasegeeni olemasoluta ei muutu.
Ahkhiirjas täkk VOORE ASTRON E001 (i. Apollo 778E, e. Abeelia 3606E, ei. Ando 537E, aret. Voore Tallid OÜ). Tema vesihall keha värvus, läbi saba jooksev jutt ning hästi nähtavad sebroidsed vöödid jalgadel on omased hiirjatele hobustele. Kollasegeeni mõju on vähemärgatav, kuid siiski aimatav pisut tugevamalt ” pleekinud” ilme tekkes. ©K-K. Nigesen